* they say memories are golden, weel maybe its true. we never wanted memories, we only wanted you.a million times we needed you,. a million times we cried . if love alone could have saved you, you never would have died. in life we loved you dearly, in death we love you still .in our hearts you hold a place, no one could ever fill. if tears could build a stairway and heartache make a lane, we'd walk a path to heaven and bring you home again. our family chain is broken, and nothing seems the same . but as god calls us one by one the chain will link again .

* Ma istusin liivakastis, tema, minu parim sõbranna oli minuga. me mängisime õdesid, meil oli nii hea. Alati, kui ma läksin hommikuti lasteaeda soovisin ma sinna rutem kohale jõuda. Ma hakkasin kodust varem minema, et jõuda sinna ja mängida jälle selle sama sõbrannaga. Ma olin alati temaga peale lasteaeda koos, meie emad ootasid, aga meie ei tahtnud veel minna. Meil oli koos nii hea. Hommikuti kui sain kommi lasteaeda kaasa, siis läksin rõõmsalt ja pakkusin tallegi, ma ei võtnud kunagi ise rohkem, andsin alati talle kõige paremad, isegi kui ta ei tahtnud ma siiski andsin.. Ühel päeval tuli keegi uus, keegi, keda keegi ei tundnud, ta tundus nii tore.. Järgmisel hetkel nägin teda koos oma sõbrannaga liivakastis mängimas, tegemas neid samu asju, mida meiegi kunagi koos.. Ma tundsin et sõbranna oli minust eemal ja mul oli kuidagi valus, kuid ma läksin teistega mängima. Ma mängisin ja samas jälgisin silmanurgast, et temaga midagi halba ei juhtuks. Nii möödus nädal ja veel nädal ning enam ma ei suutnud. Ma läksin sinna liivakasti äärde, panin käed silmade ette ja nutsin, kuid mitte nii nagu varem oelks nutnud. Mitte nii, nagu kukkudes, kui mu põlvest tuli verd. Ma nutsin, südamest. Nemad aga ei märganus seda, mitte keegi ei näinud. tema ja see uus tüdruk olid koos eemal puu all mängimas kodu. Uuel tüdrukul oli kaasas nukk, mis oli kaunis ja millega ta ostis minult minu parima sõbranna. Nad mängisid selle nukuga iga päev.. ning peale seda ma ei saanud enam nii pea tundma, seda sõprust, mis oli meil temaga. Kui me saime vanemateks, me lahkusime lasteaiast, läksime eraldi koolidesse, kuid samasse linna. Siiski, me ei suhelnud, mitte üldse.. ja see oli kadunud, igavesti.Nüüd, kui ma tulin siia elama, nutsin ma minnes ära sealt, oma sõprade juures. Ma ei suutnud tulla siia, uude kohta, üksi koos oma perega ja sellega jätta kõik oma mälestused maha linna, kus olin elanud 10 aastat... kuid ma tulin ja mu elu muutus. Päev, mil tulin siia kooli, oli nii teistmoodi, ma ei olnud harjunud üksi olema kuskil nurgas, alati ju oli mul keegi, kellega olla, kuid nüüd enam mitte. Minu juurde tuldi naeratusega ja tutvustati ennast ning küsiti, kes mina olen. Arvati, et ma olen tagasihoidlik ja häbelik, kuid nüüd kõik näevad, et nad eksisid. Alguses võib tunduda kõik teistmoodi, kui see tegelikult on. Nüüd juba tuntakse mind rohkem, kuid mitte täielikult, sest keegi ei tunne mind nii hästi, kui seda tunnen mina. Kuid ometigi jäi mulle üks tüdruk silma, kes tuli minu juurde ja küsis mult, mis tähtkujus ma sündinud olen ja mis minu nimi on... oli kohe näha, et ta tahtis minuga tutvust teha ning mul ei olnud selle vastu midagi. Ta ei tulnud üksi, ta tuli kellegi võõraga ja nad mõlemad naeratasid nii palju, seda oli rõõm vaadata. Mul oli peale seda kindlam tunne, kuna teadsin juba nädala ajaga suhteliselt paljusid inimesi... Kuid nendest kõigist jäi mulle kõige enam silma see üks tüdruk, kelle pruunid silmad ja ilus naeratus tungis minu südamesse. Ja sealt saigi meie sõprus alguse.. Nüüd, kui ma jälle olen tunda saanud seda head ja täiuslikku sõprust, luban ma, et ei lase enam kellelgi röövida ära, kedagi nii head, kedagi keda ma vajan.. Ma ei tohi sellel juhtuda lasta. Ta võib olla kõigiga, kellega soovib sõbranna, kuid minule on see tähtis, et ta ei unustaks mind, nii nagu tegi seda eelmine.. ma ei taha seda valu lihtsalt uuesti tunda.. Lihtsalt, see tüdruk, ta on tõesti ingel maa peal. nagu justkui minu headust valvama saadetud. See, kuidas tema sõnad mu südamesse lähevad ja teevad selle soojaks, see on nii hea tunne. Ta räägib neid ilusaid sõnu kõigile oma sõpradele, sest ta armastab neid kõiki.. ja nende seas ka mind. Ta armastab neid ja mind, sest ta ei suudaks mitte kunagi, mitte kedagi vihata, tema süda on lihtsalt nii hea. Ja kui peakski tulema see uus tema südamesse, siiski ma usun, et tal on piisavalt mälestusi, mida mäletada.. mida meenutada, ja just need mälestused hoiavadki meid koos....

* Kõik head asjad tulevad, et lõppeda .Oli karge kristallselge talveöö. Ümberringi valitses vaikus, akendest kumasid veel vaid küünlaleegi sära ja majad olid kattunud paksu pehme lumevaibaga. Puud olid raagus ja öös helendas kuu. Kusagil inimeste südametes olid jäänud veel vaid rusud. Nendes valitses rahulolematus. Nad ei leidnud midagi, mida oodata ja mille nimel edasi rühkida. Selliselt oli meelestatud ka palju kannatanud tütarlaps. Ta oli piisavalt keeruline, aga kõigist nendest raskustest hoolimata oli ta tugev. Ta polnud kunagi alla veel andnud, kuigi mõtetest oli see läbi käinud küll. Ta polnud üldse tavaline, ega ta seda tahtnudki. Aga temas oli mingi meeletu tühjus või segadus, mida ta parandada ei osanud. Hoolimata sellest, oskas ta alati olla, tal polnud rõõmsaks meeleoluks palju vajagi. Ta suutis vajadusel ka teeselda. Teda on raske kirjeldada, sest ka tema ise pole ennast veel päriselt leidnud. Ja kas seda üldse juhtubki?Ta igatses alati muutusi. Nii nagu iga teinegi rahulolematu isiksus. Ta tunneb endas olevat väge, mida talle meeldiks abivajajatekagi jagada. Tal oleks enne minekut nii palju ometigi veel öelda, kuid ta ei tea kuidas. Tema on see, kes ei haara mööduvast kohe kinni. Sest usub, et see, mis oli võis olla küll hea võib olla ka ehk parim, ta teadis alati, et igakord ei saa kõigest hoolida. Kuidagi ta ju siiski teab, et iga hetk võib olla tema viimane sõõm õnnest, siiski ei taha ta palju. Talle piisab sellest vähesest. Aga need mõtted tema südames vajavad põgenemist nendest lämmatavatest kambritest.Ta vaatas reaalsusega tõtt ja mõtles, kas asuda võitlusse või loobuda! Ta ei tahtnud olla nõrk, oli juba ju otsustatud, et kõik hea tuleb jätta südamesse ja et tuleb õppida hakkama saama ning leppida asjadega, mis meile ei meeldi. Kuni tolle hetkeni oli ta iseendaga nõus, kuigi sügaval endas alati ta uskus ja lootis imesse. Ta kartis enda muredest rääkida, sest need polnud sellised nagu teistel. Üha enam sai talle selgeks, et tema mured teiste omadega võrreldes pole midagi. Kõik paisati korraga tema ette. Ometi ta üritas, lubas endale, et ei loobu. Ei keera selga. Aga siis nagu avas miski ta silmad – ta ei tahtnud enam isegi mitte loota ja uskuda. Ta hakkas ennast vihkama. Iga minut, kui talle midagi meenus, käis tema seest läbi sähvakas, ta sulges silmad ja proovis olla tugev. Aga see röövis tema selge pildi maailma ja muutis selle veel selgemaks. Kõik oli ühel hetkel talle nii selge, et tundus nagu polekski enam milleski kahelda. Ta tahtis alustada algusest, kuid selleks pidi ta ära minema. Jätma selja taha kõik, mis oli saavutanud läbi valusate kannatuste. Selleks pidid ta ka loobuma ilusatest mälestustest. Ta polnud siiski veel valmis. Kuid arvab end siiski tundavat nii palju, et teab, varsti jõuab ta nii kaugele, et jätab kõik selle linna, inimesed, mälestused ja saavutused. See on see päev, kui ta lahkub ning öine valgus laskub üle lumise linna. Ta lahkub vaikides ja märkamatult. Ta otsib üles oma enda koha, koha kuhu ta tegelikult kuulub ja rajab omaenda õnne!

* we want to drink ourselves into oblivion. blood starts to reappear in our alcohol-circulation. we know this never helps, but our utterly dull brain laughs with our drunken mind, glass after glass of beautiful bittersweet poison. hah! you're week and you know it, i am week and i know it. but we love the moments when world stops turning and everything is lost except us, the sweet-sweet poison can really make us smile, smile sincerely, smile happily, smile as we used to. so let's laugh with everyone else and they remember this laugh and the whole world that we thought lost, is finally ours for the taking, even though just for this evening and even though we don't have time for it :)

*